Vaikime, ja kõik laabub, usu,
on ilmas õnnelikke päevi.
Pärast pikki ja raskeid kaotusi
naasevad nad taas.
Nende tee polegi nii pikk,
õnne verstad on sammu võrra lühemad.
Ja veini on natuke järel,
nii et lihtsalt vaikime.
Vaikime kadunud sõpradest,
vaikime neist hea sõnaga.
Ja kujutleme, et neil päevil,
sellel teisipäeval nägime neid.
Ja ärme püüa ära arvata ässa,
usume, ning usk päästab meid.
Vaikime, jõuame ütelda kõike
ja rohkemgi, ainult hiljem.
Vaikime täitumata unistustest,
las hing puhkab kutsetest.
Lukus pöörab võtit vaikus
ja ahju taga pole kuulda kilke.
Veendun sõnade üleliigsuses
Rääkige teistele neid
Viini metsade muinaslugusid
kahetsusest ja hingest.