Langeb nüüd vihmapiisku vaid,
mu juuksed ja nägu juba ammu märjaks said
ning sa vaatad mind
täis kaastunnet, nagu nutaks ma
sinu pärast.
Nii lõpuks päikese poole pöördun ma
ja ütlen, et hoolsamini võiks ju siiski ta
teha oma tööd
ja naerdes mul kuivatada näolt
vihmapiisad.
Kuid ma ei tea, kas see,
mis tõi sind minu teele,
on su meelest
seesama õnn, mil nimeks arm
on kõigis keeltes.
Langeb nüüd vihmapiisku vaid
ja mõelda ju võid, et mind sa nutma panna said –
mul on siiski hea,
tean, peatada sadu ma ei saa,
kuid võib vahest
ka vihma käes
olla päikest täis päev,
olla päikest täis päev.