On igatsust, on nukrust, hella valu
neis tuledes, mis kutsuvad mind öös.
Hing nende poole astub palja jalu,
ei kaja vastu taeva tume lööv.
Kui võõras saatus - tuled külmad kauged.
Kui elu inimestel lemmikraamatus.
Kui naise silmad, kummaliselt rauged
ja igavesti kättesaamatud.
On tuled öös. Ja nende kõle valgus
nii kutsuv on, et kogu rahu kaob.
Need tuled öös on lõputud kui algus,
need tuled öös on tuleviku jaoks.
Kui poleks neid meid rahutus ei pureks
ja igatsusi mõttelend ei tooks.
Kõik soovid hääbuks, täitmatult sureks -
jääks elul loomata me elulood.
Ükskõik kui palju olgu nukrat valu
neis tuledes, mis kutsuvad mind öös,
hing nende poole astuks paljajalu
ka siis, kui kuskil enda ära lööb.