Õhus on täna õhtul midagi imelikku
ja lähen vaikides koju
keset liiklusmüra
ja telefon on välja lülitunud.
Ja inimesed vaatavad mind,
aga mul pole midagi, tõesti,
minul, kellel piisab sinule mõtlemisest, ja juba jääb õhust puudu
kaua juba püüan leida aega, mis mul puudu
kaua, tead, mõtlen, et ka ajast mulle ei piisa
Sa tead, palju see sulle maksab,
aga otsin vaid põhjust
end elus tunda ja see pole lihtne
Tean, kuis sind rõhuvad need kauged hirmud
Ka sina väärid kohta, kus käia
Taevaõhus on midagi imelikku
Väljun vaikides kodust
Veel pole sugugi koit, aga ma ei suuda magamisele mõelda
Ma püüan sind vaid mõista
ja ka öö ei anna asu
Kui mul vaid oleks rahu, saaksin olla nagu nemad
Kaua juba püüan leida aega, mis mul puudu
kaua, tead, mõtlen, et ka ajast mulle ei piisa
Tean, palju see sulle maksab,
aga otsin vaid põhjust
end elus tunda ja see pole lihtne
Tean, kuis sind rõhuvad need kauged hirmud
Ka sina väärid
kohta, kus käia
ja pühendan sulle müra
neist kasutuist sõnust,
maali värvideta,
mis läksid lendu, ära mujale
Ma pühendan sulle vaikuse, kuivõrd1 sa ei mõista sõnu
Täna õhtul püüan seda teha
Täna õhtul helistan sulle
Ja kuivõrd1 sa ei vasta mulle
ja kuivõrd2, kui ka mulle vastad,
ütled, et me pole valmis,
ja ma tean, palju see sulle maksab,
aga otsin vaid põhjust
end elus tunda ja see pole lihtne
Tean, kuis sind rõhuvad need kauged hirmud
Ka sina väärid kohta, kus käia
Ka sina väärid kohta, kus käia
1. a. b. või "nagunii"2. ="ka"