Vii mind täna õhtul välja
kuhugi, kus on muusikat ja inimesi
ja nood on noored ja elus.
Sõites sinu autos,
ma ei taha iial-iial koju minna,
sest mul ei ole seda
enam.
Vii mind täna õhtul välja,
sest tahan näha inimesi ja ma
tahan näha elu.
Sõites sinu autos,
oh, palun ära viska mind koju,
sest see pole minu kodu, see on nende
kodu ja ma pole enam teretulnud.
Ja kui kahekorruseline buss
sõidab meile sisse,
surra sinu kõrval
on nõnda taevalik viis minna.
Ja kui kümnetonnine reka
tapab meid mõlemaid,
surra sinu kõrval,
seda et rõõm, privileeg on kõik minu päralt.
Vii mind täna õhtul välja,
vii mind kuhu tahes, pole tähtis,
pole tähtis, pole tähtis.
Ja pimenenud tunnelis
ma mõtlesin: oh jumal, mu võimalus on viimaks käes
(aga siis haaras mind kummaline hirm ja ma
lihtsalt ei suutnud küsida)
Vii mind täna õhtul välja.
Oh, vii mind kuhu tahes, pole tähtis,
pole tähtis, pole tähtis.
Sõites sinu autos,
ma ei taha iial-iial koju minna,
sest mul ei ole kodu, daaah...
Mul ei ole kodu.
Ja kui kahekorruseline buss
sõidab meile sisse,
surra sinu kõrval
on nõnda taevalik viis minna.
Ja kui kümnetonnine reka
tapab meid mõlemaid,
surra sinu kõrval,
seda et rõõm, privileeg on kõik minu päralt.
Oh, on valgus, mis iial ei kustu.