Ma oma mälestustes alati näen
linna, mis mul' nii armas
Mängisime kooliga vabriku juures palli,
naersime suitsu ja haisu trotsides
Vihmas põiktänava kaudu koju jooksime
vanglast ja purskkaevust mööda viis tee
Need olid igas mõttes õnnelikud ajad,
linnas, mis mul' nii armas
Varahommikul särgivabriku vile
naisi Cregganist, Moorist ja Bogist tööle kutsus,
töötud mehed ema osa mängisid,
lapsi söötsid, siis koeri koolitasid.
Kui ajad raskeks läksid, elasime vaevu ära,
aga ka siis meist keegi ei kurtnud,
sest sügaval hinges põles uhkuseleek
linnas, mis mul' nii armas
Derry õhk oli muusikast tulvil,
see oli nagu keel millest kõik aru said.
Oma esimest palgapäeva mäletan,
ma tänavaorkestris mängisin.
Oma nooruse seal veetsin ja tõtt öeldes
oli mul kahju linna seljataha jätta.
Seal elama õppisin, naisegi leidsin,
linnas, mis mul' nii armas
Silmadel oli valus kui sinna naasin,
nähes kuis põlvili surutud oli linn.
Soomusautod ja varemeis baarid,
ja gaas, mis igat puud ümbritseb.
Vabriku juures nüüd on sõdurid,
ja traataed tõuseb aina kõrgemale
Jumal hoidku, kuis on sõda laastanud
linna, mis mul' nii armas
Vaikinud on muusika aga elu jätkub
haavata sai hing kuid kindlaks jäi
Nad ei unusta aga nad vaatavad
tuleviku ja rahu poole.
Võite ja kaoutusi on minevik täis,
aga mida enam pole, seda tagasi ei saa
Palvetan uue, ilusa päeva eest
linnale, mis mul' nii armas