Pimedus, vana sõber
Tulin taas suga rääkima
Sest et vaikselt hiiliv ilmutis
seemned mu magades poetas
ja nõnda istutatud nägemus
veel viibib
vaikuse heli sees
Rahutus unes kõndisin
Kitsastel tänavatel
tänavalambi kuma all
Ma külma vastu krae kergitasin
Silmi siis tabas neoonvalguse sähvatus
See lõikas ööd
ja vaikuse heli puutus
Eredas valguses nägin ma
Üle kümnetuhande kuju
kes jutustasid rääkimata,
ja nad kuulsid kuulamata
kirjutasid laule mis jäävad laulmata
Mitte keegi
ei rikkunud vaikuse heli.
Rumalad, te ei tea
Vaikus kasvab nagu vähk
Kuulake mind, teid õpetan
Haarake käest, teid puudutan
Sõnad hääletu vihmana langesid,
vaikuse kaevudes kajasid.
Ja nad palvetasid
neonist väärjumalat
Siis silt välgatas välja sõnad
mis nõnda moodustusid
Seal seisis: "Ennustused on kirja pandud
metroo seintele,
trepikodadesse
nad kuulutab vaikuse heli".