Tere pimedus, mu vana sõber
Tulin taas sinuga rääkima
Sest et vaikselt hiiliv ilmutis
Oma seemned poetas kui magasin
Ja see nõnda istutatud nägemus
veel vaikuse hääles
olemas on
Ma üksi rahututes unenägudes kõndisin
Kitsastel munakivitänavatel
tänavalambi kuma all
Kergitasin krae külma ja niiskuse kaitseks
Kui mu silmi järsku pussitas neoonvalguse sähvatus
See lõikas ööd
Ja vaikuse häält puudutas
Ja eredas valguses nägin ma
Kümmetuhat inimest, ehk rohkemgi
Inimesi jutustamas ilma rääkimata.
Inimesi kuulamas ilma kuulamata.
Inimesi kirjutamas laule, mida hääl iialgi ei jaga
Mitte keegi
Ei julgenud rikkuda vaikuse häält.
Rumalad ütlesin te ei tea
Vaikus kasvab nagu vähk
Kuulake mind, et teid õpetada võiksin
Haarake mind kätest, et teieni ulatuksin
Aga mu sõnad hääletu vihmana langesid,
vaikuse kaevudest vastu kajadesid.
Ja inimesed palvetasid kummardunult
neoonjumalat, kelle nad loonud olid
Välgatuse saatel ilmusid sildile
need hoiatussõnad, mis kõlasid nii:
"Profetite ennustused on kirjutatud
metroo seintele,
majade trepikodatesse
ja need sositatakse vaikuse häälega".