Päevad, mis mööduvad
Pilgud, mis... aga mis jääb?
Kuidas saan sind leida, kui miljonite hirmude keskel,
kui sa ei lase end iialgi leida?
Peidad end vababanduste keskel, mida sul pole
valguse kaoses
Ja naasen koju tähtkujudest määritud nägoga
ja kõik need suletud uksed, mis meenutasid värve,
kuna kui sees on pime, taevas nüüd on vaatemäng tähti
tähti
Iga korra eest, mil põgenesid süüdimõitmiseta
iga korra eest, mil naasid ja mõtet oli,
nüüd vaata, kui palju on meil taevast, meenutamaks meile tähti
Teavad, mis muutuvad
mina ja sina, see, see, mis jääb
Meie, kes üles ei vaata kunagi, anname tähtedele nimed
Tead, et su valgus ei kustu iial,
isegi kui ma sind ei vaata?
Ja naased koju tähtkujudest määritud näoga
ja kõik need nina all suletud uksed ilma enamate värvideta,
kuna kui sees on pime, taevas nüüd on vaatemäng tähti
tähti
Iga korra eest, mil põgenesid süüdimõitmiseta,
iga korra eest, mil jäin ja mõtet oli,
aga nüüd tee mulle ruumi, sest su taevas on tähtede ime
Iga korra eest, kui naasid, kinkides mulle tähed
Me pea kohal ja atmosfäärid ülevad
tähtede valgus oli ajast nii kaua tagasi
Ületa aeg, hämarus,
aga nüüd naasid ja mina,
mina tunnen end tähtedesse mattununa