Siis, kui ma üksinda jään,
kõikjal vaid tuimust ja ükskõiksust näen –
näib, et ei hooli maailm
sellest, kui kellelgi kurb on, ja külm.
Päev nagu öögi on hall,
päikest ei näegi siin pilvede all.
Tuul rebib puude pealt rüüd.
Sõbrad, mu kallid, teid igatsen nüüd!
Igatsen naeru ja heledat meelt,
torkeid, mis haiget ei tee,
ammuseid laule ja lustakat keelt –
meile vaid selge on see.
Siis, kui mul hästi on kõik –
päev on kui peotordi roosiga lõik,
vaid siis teeb rõõmu see õis,
kui teda jagada teiega võin.
Sõbrad, mu kallid, ma igatsen teid –
jagatult suurem on rõõm.
Jagatud kurbusest riismed vaid jäid,
murest jäi väikene sõõm.
Läidame küünlad ja kaminapuud –
jälle on valge ja soe.
Täidame klaasid ja kastame suud,
koos olles mured ei loe.
Siis, kui ma üksina jään –
igatsen naeru ja heledat meelt,
torkeid, mis haiget ei tee,
ammuseid laule ja lustakat keelt –
meile vaid selge on see.
Läidame küünlad ja kaminapuud –
jälle on valge ja soe.
Täidame klaasid ja kastame suud,
koos olles mured ei loe.