"Nii ilus on siin," ütleb ta,
"Praegu. Just praegu nüüd."
Ja ma ei arvanud iialgi, et leian ta siit:
Flanell ja satään, mu neli seina said uueks.
Aga tema vaatab mind, vaatab otse keskmesse,
pole üldse ruumi mõnele muule mõttele.
Ja ma tean, et ma seda ei taha. Oh, vannun, et seda ei taha.
On põhjus, miks ei taha, aga olen unustand.
Terminalis magab ta mu õla najal,
juuksed näole langend, suu täitsa kõverdi.
Eredad teadaanded peksavad pea kohal tiibu:
"Reisijad puudu, teid otsime."
Ja ta näeb und läbi müra, raskus minu vastas,
nägu velvetivagudesse surutud.
Vahest ei tähenda see midagi, vahest see ei tähenda midagi.
Vahest ei tähenda see midagi, aga ma kardan liigutada.
Ja sõnad - need on kõik ja eimiski.
Otsin teda sundimatuis tähelepanekuis1.
Kes sa oled, kes jood kohvi suhkruta?
Kes sa oled, kes kaigud tänavasiltides?
Kes sa oled, võõras armsama koores,
aja möödumise tõmmatud tumedad kardinad?
Oh, sõnad kui vihm, kui meeldiv kõla!
"No igatahes," ta sõnab, "jällenägemiseni..."
1. või 'hooletutes märkustes'