Musti, valgeid klahve puudutavad käed,
on nõnda sama lihtne, meie jaoks kõik.
Sest iga kord, kui oleme siin koos
sekund haaval ma näen kaugemala vaid jääd.
Ütled küll, et ma ei mõista sind,
sõpru olla võib sul kas või tuhandeid veel.
Me kõnniks nagu teine-teiselpool teed.
Valetada ei saa, iseendale nüüd
Must klaver, vaikib mu ees
sinule mõeldes ta, enam häält ei tee.
Must paber, käärid on käes,
välja lõikama pean, end sinu maailma seest
Ma elan ise enda välja mõeldud maal.
Ja meie vahel on piir, nagu õhuke klaas
Ütled küll, et oled ütled küll, et oled üle kõigest saand.
Kuid õhtul tulede all, su silmis pisaraid näen
Must klaver, vaikib mu ees
sinule mõeldes ta, enam häält ei tee.
Must paber, käärid on käes,
välja lõikama pean, end sinu maailma seest
Must klaver, vaikib me ees.
Ja me südamelööke ta kuulda nüüd võib.
Must valget maailma näed.
Ma seisan teisel pool teed ja sina kaugele jääd.
Must klaver, vaikib mu ees
sinule mõeldes ta, enam häält ei tee.
Must paber, käärid on käes,
välja lõikama pean, end sinu maailma seest