Iga mees on oma saatuse sepp
ja oma õnne valaja.
Jaa-jaa-jaa!
Ükskord prahvatab vimm,
mis kogunend salaja.
Jaa-jaa-jaa!
Mõisad põlevad, saksad surevad,
mets ja maa saavad meitele
(jah, meitele, jah, meitele
jah, meitele, meitele, meitele)!
Iga mees on oma saatuse sepp
ja oma õnne valaja.
Jaa-jaa-jaa!
Ükskord prahvatab vimm,
mis kogunend salaja.
Jaa-jaa-jaa!
Metsad põlevad, maad surevad,
meie saame meitele
(jah, meitele, jah, meitele
jah, meitele, meitele, meitele)!
Iga mees on oma saatuse sepp
ja oma õnne valaja.
Jaa-jaa-jaa!
Ükskord prahvatab vimm,
mis kogunend salaja.
Jaa-jaa-jaa!
Meie põleme, meie sureme,
siis ei jää enam ühtegi orja,
ühtegi orja, ühtegi orja,
ei ühtegi, ühtegi peremeest!