Armastusel kummalised teed,
armud vahel päeval, armud ööl.
Tihti on kuuvalgus
suure õnne algus...
Minul aga juhtus see...
Kui läbi raske vihmasaju lendas
kevadine tuuleiil.
Töölt tulid ja sind saatsin koju,
ümber sul mu mantlisiil.
Ei järel jäänud vihmasadu hetkeks,
tilga järel langes tilk.
Meil aga lõbusamaks retkeks
saabund sobiv silmapilk.
Ilm hämardus ja loojus päike,
me kohal taevas tinahall.
Su silmist aga leidsin läike,
mis rõõmus, soe ja paitav hell.
Nüüd päiksepaiste hajutanud pilved,
hõiskab pargis laululind.
Mul meelde jääb, mil saatsin koju
läbi saju, kallim, sind.