Pilguga ma oma merd
olen saatnud juba lapsest saati.
Miks, ei oska ütelda
Soovin väga täiuslikum olla,
kuid end taas vee äärest leian,
ükspuha kuis püüan ma.
Iga tee mis ees ringi pöörab sees,
valikud kui teen tagasi toob see
ikka sinna, kust pole võimalik
minna edasi.
Kus on taeva ja vee silmapiir,
mis hüüab.
Ei tea ma veel, kus lõppeb see.
Ja kui purjedes vaid varituul,
ma veel püüan.
Pean rohkem veel.
Kui ma lähen, mu ees
lahti on kõik teed ja veed.
Ja veel ma tean,
igaüks kes on siin saarel,
tundub õnnelik siin saarel.
Kõik on nii planeeritud.
Tean, et igaühel sellel saarel
oma roll on sellel saarel,
mis oled välja teenunud.
Võiksin olla uhke ja tugev juht,
olla rahul teades, kus on mu koht.
Aga hääl mu sees laulab hoopis muud.
Mis mul viga on?
Vaatan merre, kuis valgusekiir end heidab,
ei tea ma veel kui süda sees.
Ja mul näib, nagu kutse oleks see,
et mind leida.
Ja öelda veel, kas ma jõuangi ikka
sinnani.
Kus taeva ja vee silmapiir mind hüüab,
ei tea ma veel, kus lõppeb see.
Ja kui purjedes vaid varituul
nii ma püüan.
Teada saan veel,
kui kaugel see.