Mina seisin kord kõrge künka peal,
aas ümber mul haljendas.
Sääl nägin ma laeva seilamas,
kolme keisriga parda peal.
Nemad tüürisid laeva rannale,
tulid kaldale kõndima.
Ja see noorem see kõikidest keisritest
tuli mind seal kihlama.
Ei võõralt ei võtta või sõrmust ma,
ei memmelt seks luba saa.
Haljal aasal kus üksinda uitasin,
sama sõrmuse leidsin ma.
Ära nõua, et ma peaksin valet rääkima,
memm kohe sest aru saab.
Palju parem kui saaks seda sõnada:
keisri põlve peal puhkan ma.
Ja see päev oli palav ja päikest täis,
linnud laane sees laulsivad.
Aas haljendas helgelt ja õilmitses,
õrnad õieksed õitsivad.
Au aegu kui neiu ärkas siis,
meeles mõnigi mälestus.
Laev otsad oli andnud ja lahkunud
kolme keisriga parda peal.