Kõnnin paljajalu,
ma tunnen, et olen
kõrge ja väärikas,
ma olen soe ja terve.
Ma olen nii palju kannatanud.
Ma olen järjekindel, ma ei kummarda kellegi ees.
Moonutus.
Tühi kamber.
Kajav jõuetus.
Peegelsile, ainusündinud kahtlus.
Peegelsile, ainusündinud kahtlus.
Igaüks kraaksub omaette.
Pärast kogu seda piinamist
olen ma järjekindel, ma ei kummarda kellegi ees.
Hüpiknukud tühjas kambris,
üksildased, jõuetud.
Kõik väristavad oma rusikaid.
Väärarenenud, peadeta kehad.
Pärast kogu seda piinamist
olen ma järjekindel, ma ei kummarda kellegi ees.
Pärast kogu seda piinamist...
Kõnnin paljajalu,
ma tunnen, et olen
kõrge ja väärikas,
ma olen soe ja terve.
Ma olen nii palju kannatanud
ja palju aastaid kaotanud.
Ja pärast kogu seda piinamist
olen ma järjekindel, ma ei kummarda kellegi ees.
Ma olen järjekindel, ma ei kummarda kellegi ees.
Ma olen järjekindel, ma ei kummarda kellegi ees.
Ma olen järjekindel, ma ei kummarda kellegi ees,
ma olen järjekindel, ma ei kummarda kellegi ees,
ma alustan ja ma ei lõpeta iialgi,
ma püsin ja ma ei kao iialgi,
ma olen väärikas ja ma ei kustu iialgi,
ma olen väärikas ja ma ei kustu iialgi,
ma olen järjekindel, ma ei kummarda kellegi ees,
ma olen järjekindel, ma ei kummarda kellegi ees.
Pärast kogu seda piinamist...
Igaüks kraaksub omaette.
Ma püsin ja ma ei kao iialgi.
Pärast kogu seda piinamist...
Igaüks kraaksub omaette.
Ma olen väärikas ja ma ei kustu iialgi.
Ma olen järjekindel, ma ei kummarda kellegi ees.