Istusin hämaras
algas hetk ja tundus,
et see ei lõppe mitte iialgi.
Vaikus olendina korraks tuli minu juurde
ja hüüdis:
"Ära karda maailma".
Istusime hetke koos
ja kosmos vaatas meid
Ja väljas
suveöö
näole sadas pisaraid
Ärkan rannalt,
öö on valgem kui päev.
Taeval olevad valguspunktid
liuglevad hommiku poole.
Olen unustanud,
kust siia kõndisin.
Mähin end unustuse mantlisse,
mäletan ainult horisondi taha
lendavaid õhulaevastike.
Istun hämaras ja ootan
ikka veel hetke, mis ei
lõppe iialgi.
Saabuks vaikus
ja mulle ütleks,
kuidas kõik lõpuks kaob.
Näen taevas valgusi
ja jooksen, seljas külmavärinad.