saab minutitest tund
ja nädalatest kuu
kuid rääkida meist
pole olnud aega
ei ole olnud aega
vaatame mis saab
kõlas nagu plaan
kuigi jalad maast
olid tõusnud ammu
kes enam teab kui ammu
juba tundus, et see
enam haiget ei tee
aga
jälle sügis on käes
ja me noa surume
aina sügavamale
kui kaua veel
valetame endale
nagunii see leek me jaoks
kuhugi ei kao
kui kaua veel
põgeneme teineteise eest
tean et võib ju olla see
parem kõigile
aga mitte meile kahele
on mõni päris suur
ja mõni kadunud
loen paranenud haavadest
jäänud arme
veel on alles arme
nii me kõigi eest
tõde varjates
end põletame seest
ja ei aima keegi
ei seda aima keegi
mida küsisid siis
mida iganes vastasin
parem unusta
see polnud oluline siis
(ja) pole oluline nüüd
kui kaua veel
valetame endale
nagunii see leek me jaoks
kuhugi ei kao
kui kaua veel
põgeneme teineteise eest
tean et võib ju olla see
parem kõigile
aga mitte meile kahele
kui kaua veel
põgeneme teineteise eest
tean et võib ju olla see
parem kõigile
aga mitte meile kahele