[1. osa]
Viha ja armastuse laps,
olen eeslinna Jeesus
kummastki piiblist olen saand vabaks
Olen limonaadi ja ritalini dieedil
Keegi ei istu mu pattude pärast põrgus,
see on minu lootus,
sest osad viin endaga hauda
Ja mul pole midagi viga,
sündisin selle loomusega
Väljamõeldisemaal
mis musse ei usu.
Mu televiisorikomplekt asub mu risti peal
Elutuba, mu isiklik üsk
vähemalt kuniks üksi olen
Armuda või alkoholi
ja nikotiini ja kivi ohvriks langeda,
et hulluna püsida, võõrast kokaiini tarbida.
Ja mul pole midagi viga,
sündisin selle loomusega
Väljamõeldisemaal,
mis musse ei usu.
[2. osa: Neetute linn]
Maa keskpunktis,
poe parkimisplatsil,
kus ma õppisin, et see vana ütlus
pole muud kui vale:
"Kodu on seal, kus on su süda"
See on küll kurb,
aga kahjuks ei löö
südamed samas taktis
vaid jätavad vahele.
Surnute linna
viib järjekordne vana kiirtee,
teeviit suunab eikuhugi.
Neetute linn
tänavatel eksinud lapsed
keegi ei paista hoolivat.
Ma loen grafitit,
WC latri seinal.
See on nagu ostukeskuse pühakiri,
nii paistis see kuulutavat
Ütles vähe,
ainult üht kinnitas,
maailma keskpunktis
ongi maailmalõpp
ja mind tõesti ei huvita
Surnute linna
viib järjekordne vana kiirtee,
teeviit suunab eikuhugi.
Neetute linn
tänavatel eksinud lapsed
keegi ei paista hoolivat.
[3. osa: Mul on poh]
Mul on poh, kui sul
Mul on poh, kui sul
Mul on poh, kui sul on poh
Mul on poh
Kõik on nii valelikud
silmakirjatsejate lapsed,
nende südameid päästa ei saa
nii käib see hällist hauani.
Me oleme sõja ja rahu lapsed
Anaheimist Lähis-Idani
Me oleme eeslinna Jeesuse
jutustused ja tema jüngrid
Väljamõeldud maa,
mis meisse ei usu
Väljamõeldisemaa
Ja ma ei usu
Ja mul on poh!
Mul on poh! [x4]
[4. osa: Mu silmatera]
Minu silmatera, kas kuulad sa?
Ma ei mäleta midagi, mida ütlesid
on meil dementsia või olen ma häiritud?
Hulluse ja ebakindluse vahe,
teraapia, kas täidaksid tühjuse?
Olen ma idioot või lihtsalt ülirõõmus?
Keegi pole täiuslik, ka mina mitte,
"Ei leia õiget sõna" on mu parim ettekääne
[5. osa: Järjekordse purunenud kodu lood]
Elada õhuta
on kui traagiliselt surra.
Joosta, ära joosta,
leida millesse uskuda
Jätan seljataha
valede keeristormi
Enam ei usu ma
väljamõeldud linna.
Ma jooksen
Jooksen ära
masohhismi valgusesse
Jätan seljataha
valede keeristormi
Olen sel joonel
tuhat korda kõndinud
Ja nüüd aitab
Ma ei tunne häbi
Ja ma ei vabanda
Kui sul puudub koht kuhu minna
Põgened valu eest
Kui sust tehtud on ohver
Järjekordse purunend kodu lood
Sa jätad...
Sa jätad...
Sa jätad...
Sa jätad kodu...