…Nad läksid öös, kui Maailm oli pime.
Ees lõõmas rinne, kõikjal hiilis surm.
Neilt võeti armastatud tüdrukute hurm,
sai neile hauaks kaevik, laas või nurm,
kuid ellujäänud läksid elu nimel.
Nad murdsid öö, mis inimkonda muljus.
Aeg mälestab neid langetatud päi.
Jäi nendest meile päranduseks uljus
ja elurõõm kui sööstva troika kuljus
ja vabadus ja õiglus meile jäid…
Kuid sina praegu aralt kõnnid mööda,
kui kuskilt baarist tuigub räme laul
või välgatab kasteedi ülbe raud…
Tea: kuigi inimest seal maha just ei lööda –
kas seal ei mõrva keegi meie au?
Sa lähed mööda, siis kui tsehhis meister
pool võõrast palgast oma tasku lõi.
Sa lähed mööda, mõeldes: mis mul teistest,
ja õlgu kehitad (mis mina teha võin!) –
just, kuigi sinule ei kuulu nende võim.
Sa lähed mööda siis, kui juttu ausat
peab riigipooldamiseks keegi taas,
kui abivalmilt, põlvitamas lausa
on moodne tõusik tänuks ta ees maas,
ja kordad lollilt: "Igandite saast…"
Me aeg on vaikne. Vaikselt leiba teenid.
Kas tõesti, sõber, ongi kõik vaid see?…
On taskus raamat. Selle peal Bakunin. –
Meid usaldati kaitsma ta ideed.