Kui ma ainult saaksin ärgata
armastusega maailmas.
Ilma vanade võlgadeta ja nende vaimudeta,
mis on pidevalt mind painanud.
Kui ma saaks sind suudelda,
ilma halbade mälestusteta jahedast kevadest.
Ilma kannatuste piltideta,
mis on jäänud meie kohale.
Sest mu elu on mäng ilma piirideta,
väsinud lugu, rebenenud leheküljed.
Midagi pole neile kirjutatud.
Sest mu elu on lõputu kukkumine,
kui ma loendan kõik kaotused, siin ei ole midagi järgi.
Ma ikka vean järele harjumusi
ja kõik on nendele rajatud.
Kui ma ainult saaks sind üles äratada,
sulle teha kohvi.
Tuua see sulle voodisse ja siis sind suudelda.
Aga sellist asja ei juhtu, ega eksisteeri.
Kui ma saaks armuda väikesesse maatüdrukusse,
kuskil hommikusel heinamaal.
Üleval universumis,
et ma ei peaks kauem vaatama maha.