Erämaan viimeinen [Estonian translation]

Ronk magab ja ma nüüd mõtlikult rändan

üle metsade, uinuva vee

Taevas olev kuu valgustab ööd

Värvib põhjamaa maastiku varju

Kas uni see,

või surm kus naasta saan sinna kus

tulease juba alla annab lume all

Kui maailma astun, kõnnumaa aega

Esmalumi sadas kaks korda

maalis mu hinge maali

Lapsepõlve metsa, taeva

mägine ilu ja ääretu üksildus

kajab kurbus üle selle matka

Hommiku koites öö oma loo räägib

mägine on ilu ja ääretu on üksildus

seda oma hinge soovin

Mu hälli haud, mu hauapaik

on kõnnumaa viimane

Kuhu kadusid teised

soonõiad, kirikutornid

ja varjus kahisevad puud

vaikuse tulles uskusin tuleviku

Esmalumi sadas kaks korda

maalis mu hinge maali

Lapsepõlve metsa, taeva

mägine ilu ja ääretu üksildus

kajab kurbus üle selle matka

Hommiku koites öö oma loo räägib

mägine on ilu ja ääretu on üksildus

seda oma hinge soovin

Mu hälli haud, mu hauapaik

on kõnnumaa viimane