Mul on külm, mu teel pole suunda,
see öö on hall ja külm ja raske,
ta hoiab mind
ja ei lase enam vabaks.
Ma olen püütud,
ma ei ärka üles
ja viimased tuled kustuvad varsti.
Ma näen end kukkumas,
aga ma ei anna alla.
Sest ma armastan seda elu,
ma armastan hetke, milles sa jääd,
ma armastan seda elu,
ma armastan seda päeva,
ma armastan seda maailma.
Võta mu jõud,
võta mu süda,
võta kogu mu lootus
ja kogu mu valu
minu käest
ja ära lase enam vabaks.
Mis see peaks olema,
kuhu peaks ma minema,
kuhu on mu suured kangelased läin'd?
Isegi kui me läheme,
ei tea ma kuhu.
Ei tea ma kuhu, isegi kui läheme.