Ma tean, et seda on kuulda,
kui temast hingib õhku
ja tema teab, kuidas ma end tunnen,
kui mu iha on lõppemas.
Ta tahab täna üksi magada,
minu kõrval on tühjus.
Ma usun, et see tähendab,
et ma unistasin sinust.
Ma ei taha sind unustada,
kuid sa pead mõistma,
et ta on minu elu ja minu kõik
ning ma ei saa lahkuda
ja kui ma olen sind petnud, siis anna mulle andeks.
Mul on sõrmes sõrmus,
mida ma ise palusin.
Kui on midagi, mida ma kahetsen,
siis on see see siin.
Me istume köögis,
väljas on kevad,
ta räägib parematest aegadest
ja ma naeratan nagu temagi.
Ma ei saa sind unustada,
kuid sa pead mõistma...
Peaaegu mitte keegi ei tea midagi,
peaaegu isegi mitte mina.
Mitte miski pole muutunud
sellest ajast, kui ma ütlesin, kuidas kõik on.
Me istume köögis,
nüüd on väljas talv.
Ta ütleb, et ma tunnen end paremini.
Kuidas sinul on?
Ma ei saa sind unustada,
kuid sa pead mõistma...