Peoplikad ei saa iial viga.
Ma ei tunne midagi. Millal ma küll õpin?
Surun selle alla.
Olen see, kellele heilistada, et lõbutseda.
Telefon kipub plahvatama, uksekella helistatakse,
tunnen armastust.
1, 2, 3, 1, 2, 3 joo
1, 2, 3, 1, 2, 3 joo
1, 2, 3, 1, 2, 3 joo
Kalla neid suhu, kuni järg läheb segi.
Ma nüüd lähen, kiigun lühtri küljes,
elan nagu homset polekski,
ei olekski.
Lendan nagu lind läbi öö, puutun kuivavaid pisaraid.
Ma kiigun lühtriga
ja hoian elu eest kinni ega vaata alla, ei ava silmi.
Hoian klaasi täis varavalgeni, kuna lihtsalt ürtian järgmise õhtuni vastu pidada.
Aita mind, hoian elu eest kinni, ei vaata alla, ei ava silmi.
Hoia klassi täis varavalgeni, kuna lihtsalt üritan järgmise õhtuni vastu pidada.
Päike on väljas, mina sasipundar.
Pean välja saama, selle eest ära jooksma.
Nüüd tuleb häbi.
1, 2, 3, 1, 2, 3 joo
1, 2, 3, 1, 2, 3 joo
1, 2, 3, 1, 2, 3 joo
Kallan neid suhu, kuni järg läheb segi.