Mu unetud ööd pole valged,
vaevu tähtedega üle puistatud.
Väiksed augud veekindlas kangas,
kurvad triibud purjel.
Ja mina, võlutuna varjudest,
ma veedan lõputuid tunde
loendades süngeid lamabaid,
mis sisutavad mu unetuid öid.
Ah, kesköö on käes.
Ah, ma ei maga.
Ja mida vähem ma magan, seda rohkem ma mõtlen,
ja mida enam ma mõtlen, seda vähem ma unustan.
Tohutu umbtee, määratu ruum,
mis laiuvad mu voodi põhjas.
Need vaikused on enneolematud,
kuis see igavus on kosmiline.
Kas ma peaksin otsima pääsu teadusest?
Tuimestama unetuse?
Ah, kesköö on käes.
Ah, ma ei maga.
Ja kui kesköö on läbi, tantsin ma
tahhükardia rütmis
Ja kõik võtab tuld ja kõik õõtsutab
ja kõik valgub laiali ja kõik jookseb mu eest ära.
Kuu on üks halvaks läinud vili,
elu on haigus.
Need, kes näevad und, on õnnelikud
teistel on unetud ööd.
Need, kes näevad und, on õnnelikud
teistel on unetud ööd.
Need, kes näevad und, on õnnelikud,
aga mul on unetud ööd.
Ah, kesköö on käes.
Ah, ma ei maga.
Ah, kesköö on käes.
Ah, ma ei maga.
Ma ei maga.
Ma ei maga.
Ma ei maga.
Ma ei maga
Ma ei maga.