Agua Fria linna
ühel päeval võõras ratsutas.
Vaevu inimestega rääkis,
polnud palju öelda tal.
Keegi ei julgend talt küsida,
keegi ei julgenud viga teha,
sest võõras kandis oma
puusal suurt revolvrit,
suurt revolvrit.
Oli varajane hommik,
kui ta linna jõudis.
Ta ratsutas lõuna poolt,
aeglaselt ringi vaatas.
Ta on vaba lindprii,
ta tuli oma revolvriga äri tegema,
kõikjal inimesed sosistasid,
suure revolvriga puusa peal,
suure revolvriga.
Siin linnas elas lindprii,
tal nimeks oli Texas Red.
Mitu meest olid teda
võtta üritanud, nad olid nüüd surnud.
Ta oli õel ja tapahimuline,
kuigi aastaid tal vaid kakskendneli.
Ta püstoli peal oli sälke
üks ja üheksateist veel,
üks ja üheksateist veel.
Nüüd võõras hakkas rääkima,
tegi inimestele asja selgeks.
Ta oli Arizona ranger,
ei jää kauaks linna ta.
Ta tuli siia, et võtta lindpriid,
elusalt või ehk surnult.
Ja ta ütles, et vahet pole,
ta otsib Texas Redi,
otsib Texas Redi.
Texas Red sest varsti kuulis,
sest varsti kuulis.
Aga lindprii ei muretsenud,
varem proovinud mehed surnud nüüd olid.
Kakskümend meest oli teda võtta proovinud,
kakskümend meest oli vea teinud.
Ranger oleks kahekümneesimene,
tolle suure revolvriga vööl,
suure revolvriga vööl.
Hommik möödus nii kiiresti,
neil aeg oli kohtuda.
Kell oli üksteist kakskend,
kui tänavale astusid nad.
Inimesed akendest vaatasid,
nad kõik hinge kinni hoidsid.
Nad teadsid, et kena ranger
nüüd oma surmaga kohtub,
nüüd oma surmaga kohtub.
Nende vahel oli nelikend jalga,
kui nad peatusid, et alustada.
Ja rangeri nobedusest veel
tänase päevani räägitakse.
Ei jõudnud Texas Red revolvrit puudutadagi,
kui teda juba kuul rebis.
Oli rangeri silm täpne,
tolle suure revolvriga vööl,
suure revolvriga vööl.
Kõik oli hetkega möödas,
ja inimesed tulid vaatama,
nende ees seal lindprii
surnukeha maas lamas.
Ta oleks veel elada võinud,
aga tegi saatusliku vea,
kui ta üritas võita rangerit
suure revolvriga vööl,
suure revolvriga.
Suur revolver, suur revolver,
kui ta üritas võita rangerit
suure revolvriga vööl.