(Kauge, kadunud arm)
Puudelt on langenud lehed
Pilvedelt vihmapiisad
Kogu see valu on mulle tappev
Kaugusse läevad sinu sammud
Pisaraisse mattunud mälestused
See ilu tapab mind
Oh, kas sa hoolid
Mul on ikka veel tunded sinu vastu
Nii ärkvel
Mis peaks olema lõppenud, on ikka siin
Ma kardan, et ei leia eal kedagi
Ma tean, et minu suurim piin on alles tulemas
Me leiame üksteist pimeduses taas, ma tean
Minu ammu kadunud armastust
(Üks öö veel elada)
Turvaliselt eemal maailmast
Unelmas, ajatus ruumis
Laps, silmis unistav pilk
Ema peegel, isa au
Sooviksin, et saaksin tulla tagasi su juurde
Jälle kord tunda vihma
Sadamas mu sees
Puhastades ära mind kõigest, milleks olen muutunud
Mu kodu on kaugel ent ülejäänu on siinsamas
Minu ammu kadunud armastusega, musta roosi all
Sa ütlesid, et mul on hundi silmad
Otsi neid ja leia koletises ilu
Kõiki minu laule saab luua vaid suurimast valust
Iga rida võib sündida vaid suurimast soovist
Ma sooviksik, et mul oleks üksainus öö veel elada
Pühak õnnistas mind, jootis mind sügavalt
Sülitades välja meeleheite minus
Ent patustaja ikka raputab tuhandet pühakut
Jagades sama põrgut minuga
Kaineim valik ses segases maailmas
Hoia eemale koletisest end naudi pidusööki, mida ta pakub
(Christabel)
"Oh, kallis Christabel. Jaga minuga oma luulet. Sest tean, olen nukk ses vaikses lavastuses. Olen poeet, kel läks luhta oma ainus näidend. Surnud Poiss, kes ei suutnud viimast rida kirjutada ühelegi oma värsile.