End tühjusega ümbritsen, et näha võiksin,
et ise mõistaksin, mida tunnetan
Ja seda teaksin,
nüüd üksi lahkuda tuleb,
ilma varjuta rännata vaja,
osa peab maha jääma, et ülejäänu saaks kohale jõuda.
Sellest eemale hoidsin,
kõrvale hiilisin,
seda nii karstin,
See peab nõnda lõppema,
käes on aeg.
Refrään:
Kuni viimse hetkeni,
sellega lõppeb palju head,
palju ilusat,
mille piirid surnud on.
See nõnda minema peab,
kuigi hakkaksin vastu,
prooviksin säilitada,
aga tean, et halastust pole
mõttet viivtada.
Halvad ended terve vaikuse täidavad,
olen nii valulikult teadlik, isegi kui pea ära keeraksin
Isegi kui silmad sulgeksin,
pilt edasi säilib, mitte kuhugi ei kao
kuid ta ligi ei astu, kõigest edasi jõllitab
Siin teel lõppeb kõik,
ei või jatkuda,
ei või olla nii
See nõnda minema peab,
käes on aeg.
Refrään