Kes teab, miks inimesed armuvad,
alati neisse, kes ise kunagi ei armu.
Seda ütle mulle sina, sest ma olen siin tund aega
sind oodanud nüüd.
Aga kus sa oled?
Sa ei ole minu jaoks, ma ütlen seda alati.
Aga mida rohkem ma siin olen, seda enam ma sinusse kiindun.
Ja ma ei tea enam, kes meist on süütu,
kes on süüdlane.
Pagan sind võtaks!
Aga kui sa oled siin,
ma tunnen südant lõhkemas.
Kui sa oled siin, mitte ühtegi kahtlust ei jää.
Ja emotsioon on laine, mis läheb üles,
kus maailma enam ei ole.
Inglid sinises, mina ja sina.
Alati veidi kõrgemal, kättesaamatud.
Sellel ööl, mil, sa ei tea kui palju,
ma soovin, et see kunagi ei lõppeks, inglid sinises.
Sa ei ole minu jaoks, aga see ei muuda midagi,
sest ei ole midagi sinuga võrdset.
Ja ma tahaksin sind vahet pidamata,
igal hetkel minu päevas.
Võib-olla selletõttu, et süda on päevalill
ja see sureb, kui tal ei ole tähte,
aga ilma sinuta libiseb varjutus
hinge. Valgusta mind!
Sest see oled sina, kes viskab mu merre,
sina, kes siis iga kord tuleb mind päästma.
Ja emotsioon on laine, mis enam ei peatu.
See on laine, mis läheb üles.
Inglid sinises, mina ja sina.
Alati pisut kõrgemal, kättesaamatud.
Sellel ööl, mil sa ei tea kui palju
ma soovin, et see kunagi ei lõppeks...
Meie, inglid sinises.
Kõrgemal, alati veidi rohkem
kättesaamatud.
Sellel ööl, mil,
sa ei tea kui palju, ma soovin,
et see kunagi ei lõppeks.
Inglid sinises.
Igaveks meie, inglid taevas.
Igaveks meie, inglid sinises.
Igaveks sina, magusaim mürk.
Igaveks meie, inglid sinises.