A Hard Rain's A-Gonna Fall [Estonian translation]

"Kus oled sa olnud, mu sinisilmne poeg?

Kus oled olnud, mu väike kallike?"

"Olen rännanud kaheteistkümnel udusel mäenõlval.

Kõndinud ja roomanud mööda kuut kõverat maanteed.

Sammunud kesk seitset kurblikku metsa.

Seisnud tosina surnud ookeani ees.

10 000 miili kaugusel surnuaias.

Ja on raske, on raske, on raske, on raske.

Alla langemas on raske vihm."

"Mida sa nägid, mu sinisilmne poeg?

Mida nägid, mu väike kallike?"

"Nägin vastsündinud last, kel ümber metsikud hundid.

Teemantitest teed, mis inimtühi.

Musta oksa, mis tilkus verest.

Ruumi täis mehi, kel vasarad verel.

Valget redelit, mis kaetud veega.

Kümmet tuhandet lobasuud, kel keeled kõik murtud.

Relvi ja teravaid mõõku väikeste laste käes.

Ja on raske, on raske, on raske, on raske.

Alla langemas on raske vihm."

"Ja mida sa kuulsid, mu sinisilmne poeg?

Mida kuulsid, mu väike kallike?"

"Kuulsin kõud, mis hoiatavalt möirgas.

Möirgavat lainet, mis võiks uputada kogu maa.

Sadat trummarit, kel käed leegitsesid.

Kümmet tuhandet sosistamas ja mitte kedagi kuulamas.

Üht inimest nälgimas, hulka rahvast naermas.

Rentslis surnud poeedi laulu.

Klouni, kes nuttis tänaval.

Ja on raske, on raske, on raske, on raske.

Alla langemas on raske vihm."

"Keda sa kohtasid, mu sinisilmne poeg?

Keda kohtasid, mu väike kallike?"

"Kohtasin väikest last surnud poni kõrval.

Valget meest, kes jalutas musta koera.

Noort naist, kelle keha põles.

Tüdrukutirtsu, kes andis mulle vikerkaare.

Üht meest, kes haavatud armastusest.

Teist meest, kes haavatud vihaga.

Ja on raske, on raske, on raske, on raske.

Alla langemas on raske vihm."

"Mida teed nüüd, mu sinisilmne poeg?

Mida nüüd teed, mu väike kallike?"

"Lähen tagasi välja enne, kui sadama hakkab.

Kõnnin sügavaima musta metsa sügavustesse,

kus rahvast on palju ja kelle käed kõik on tühjad.

Kus mürgitabletid ujutavad üle nende veekogusid.

Kus kodu mäeorus kohtub niiske, räpase vangikongiga.

Kus timuka nägu on alati hästi peidetud.

Kus nälg on inetu, kus hinged jäävad unustusse.

Kus must on värv ja numbrit pole.

Ja ma jutustan ja räägin ja mõtlen ja hingan seda.

Ja peegeldan seda mäelt, et kõik hinged näeksid.

Siis seisan ookeanil kuni hakkan uppuma.

Aga oma laulu tean ma hästi enne, kui seda alustan.

Ja on raske, on raske, on raske, on raske.

Alla langemas on raske vihm."