Prostaq as’aq jätä-i miihe hõlahust
Inne nuuq mälehtüseq, miä tegeväq hallu vai pandvaq naardma
Mõnõq inemiseq lääväq aolukku, rahvide aolukku
Ja sis ommaq tõsõq, kinkast mi ei olõq kuulnuki
Inne emotsiooniq andvaq elolõ tuu hõlahusõ, midä ma kanna üten
Emotsiooniq, mis mul ollivaq üten sukka ja mille ma ärq kaoti
Om päivi, miä jätväq henge ja inemise ello jäleq
Ja tuud päivä saa-ai ma unõhtaq, ku sa minno jätset
Vihm tei likõs mu külmänü ja väsünü kihä
Ja seo liina uulitsaq, midä müüdä ma olõ käünü
Mu ikk kaotõt tütriku peräst kõlasi üle liina
Ja armastusõ tulõkiil õkvalt kistu vihma käen ärq
Vihm kullõl mu saladust ja jagasi taad liinaga
Ja noq vihm koputas mu akna pääle tuvvõn hõlahusõ tagasi